- kõik on fail - eriti kehtib see riistvara kohta, mis süsteemis on seadmefailina (vt nimetamine)
- plokkseade (block device) - puhverdatud ligipääs (üldiselt füüsilised seadmed), esimene tähis b kui vaadata seadet käsureal
- sümbolseade, ka voogseade (character device) - puhverdamata ligipääs (üldiselt mittefüüsilised seadmed), esimene sümbol c kui vaadata seadet käsureal
- ls -l /dev/null
- ls -l /dev/full
- /dev/null - rahvakeeli “must auk”, võtab kõik vastu ja viskab siis kõik minema
- /dev/full - alati täis, kasutatakse rakenduse käitumise testimisel kui tuleb teade “ketas on täis”
- /dev/random - juhuarvu looja, võimaldab ligipääsu operatsioonisüsteemist kogutud mürale
- /dev/zero - nullide looja, võimaldab nt madalatasemelist vormindamist (nullidega ülekirjutamist) või ka kindla suurusega tühja (nullidega täidetud) faili loomist. NB! dd (sageli levinud nimega disk dump kuid siiski nimega Data Duplicator) on väga võimas rakendus, ettevaatust selle rakendamisel superkasutaja õigustes!
- tuum (kernel) on kõige tähtsam programm, mis orkestreerib Linuxi kui operatsioonisüsteemi tööd. Võimalik on paigaldada eri versioone ja neid siis alglaadimisel valida
- modulaarne ülesehitus
- eraldi tuum Linuxis - nt MS Windowsi puhul on see tihedalt seotud OSiga. Ka vigade (haavatavuste - vulnerabilities) korral on tuum Linuxis seotud väiksema osaga süsteemist ja mitte kogu süsteemiga nagu MS Windowsis.
- tekstipõhised sätetefailid (text-based configuration files) - süsteemi osi saab seadistada inimloetavate tekstifailide abil - MS Windowsi register on sageli inimesele loetamatu. Neid loetavaid sätetefaile saab Linuxis skriptidega hallata - ei ole mingit spetsiifilist API’t selleks vaja. Näiteks ka ruutimine, tulemüürimine käib tekstipõhiselt.
- kestprogramm (shell) on üks võimsamaid Linuxi “mooduleid”, tuntuim käsurea kestprogramm on bash (kasutusel ka macOSis). Kestprogramm (operatsioonisüsteemi välimine kiht) võtab vastu inimese sisestatud käsud ja tõlgib need operatsioonisüsteemile arusaadavasse keelde ning vastupidi. Kasutusel on nii CLI kui GUI kestprogrammid. MS Windowsis on WMI (Windows Management Instrumentation) + VBS (Visual Basic Script) teatud määral bashi analoog ent jääb tublisti alla
- lingid failisüsteemis (tuntud ka kui: otsetee - shortcut)
- sümbollink (*symbolic link, symlink*) - tekst, mis viitab teisele failile, kataloogile (sihtmärk - target). Sümbollink ei ole otseühendus failiga vaid on teine fail (sisaldab kirjeldust teise nimega ja asukohaga failist, millele viitab), mis on olemas sõltumatuna sihtmärgist. Kui sümbollink kustutatakse siis sihtmärk jääb alles. Kui sihtmärk muutub siis sümbollink ei uuene automaatselt (tuleb ise muuta). Sümbollink võib viidata teise failisüsteemi, kettale (ka üle võrgu). Linuxis toimib sümbollink läbipaistvalt - viidatud kataloog, fail näidatakse ja käsitletakse kohaliku failisüsteemi osana. Üldiselt POSIX-standardile vastavad operatsioonisüsteemid toetavad sümbollinki (ln -s). Piiratud võimalused on ka MS Windowsis. Samas MS Windowsist tuntud otsetee (shortcut) ei ole päriselt link vaid pigem nagu alias (pseudonüüm, alternatiivne nimi) failinimele. Näiteks rakendus on seadistatud lugema teeki nimega mylib.so, mis on sümbollink failile mylib-4.5.so - nii ei ole vaja rakendusele sisse kirjutada teegi versiooni kuna saab teha sümbollingi (“tõelise lingi”) sellise nimega. Võib ka mitu eri nimega sümbollinki olla, mis viitavad samale failile. Nii on Linuxis võimalik samast teegist omada mitut eri versiooni samaaegselt - sellist asja üldiselt ei saa MS Windowsis teha. Rakendus, mis vajab alati uusimat versiooni teegist, arvestab konkreetse nimega sümbollingiga. Samas kui on rakendus, mis vajab kindla versiooniga teeki, saab otse vastava versiooni poole pöörduda. Selline tehnika võimaldab Linuxi tarkvarale luua vajalikku keskkonda kus üks rakendus ei tee katki keskkonda teise rakenduse jaoks - selline on modulaarse disaini üks ehedamaid näiteid. Seega on sümbollingid võimsad vahendid operatsioonisüsteemi haldamisel. MS Windowsis näiteks DLL (Dynamic Link Library) üldiselt ei sisalda versiooni. See tähendab, et rakendus ei saa lihtsalt nime järgi versiooni kindlaks teha. Rakendus, mis vajab mylib.dll versiooni 4.5, ei saa koos olemas olla rakendusega, mis teistsugust versiooni vajab (näiteks mylib.dll versioon 6.5 või uuem) kuna tekib nimede konflikt (sama nimi) - tuntud ka kui DLLi põrgu.
- kõvalink (hard link) - sissekanne failisüsteemis, mis on seotud nimega. Kataloogipõhised failisüsteemid peavad vähemalt ühe kõvalinki omama, andes originaalnime failile. Seda terminit kasutatakse vaid siis kui failisüsteem võimaldab mitut kõvalinki sama faili kohta. Näiteks on vaja anda ühele failile mitu nime eri kataloogides kuid kõik on otse ühendatud sama failiga. Kui ühe kõvalingi kaudu tehakse muudatus siis teised failid näitavad seda koheselt. Ka kataloog on fail - spetsiaalne fail, mis sisaldab nimekirja “päris” failidest selle sees. Seega võib tekkida ringikujuline kataloogide struktuur ja mitte kataloogipuu - seetõttu võib kataloogide kõvalinkide loomine ka keelatud olla. Üldiselt POSIX-standardile vastavad operatsioonisüsteemid toetavad kõvalinki, nt Linux, Android, macOS, MS Windows NT4+.
- klient-server arhitektuur - protsessid on jagatud klientideks ja serveriteks, mis võivad töötada sama arvuti, sageli ka sama võrgu eri arvutite peal. See on tänapäeva moodsa operatsioonisüsteemi lähenemine. See tähendab, et üks server kontrollib riistvara (nt ekraan, klaviatuur, hiir) komponendi sisend-, väljundsignaale ja rakendused on klientprogrammid sellele serverile, suhtlus käib vastava protokolli (suhtlemisreeglite kogumiku) kaudu (nt X Display Manager Control Protocol, XDMCP graafikaserveri X Window Manageri puhul).
- server on programm (või arvuti kus programm töötab), mis pakub vastavat teenust kliendile. Üks tunnuseid on, et suudetakse teenust pakkuda suurele hulgale klientidele.
- klient on tavalisekt programm, millel on kasutajaliides (eessüsteem - front-end), tavaliselt GUI ning teostab mõned või kõik päringud serverile, mis siis haldab andmed ja töötleb pöördumised
- selline klient-server arhitektuur on osutunud tõhusaks paljude kasutajate korral arvutiressursside jagamisel nii ühe kui tuhandete arvutite korral
- näiteks graafikaserver X Window System (X) toimib klient-server arhitektuuril, põhiline GUI haldamise süsteem Linuxis jt UNIXilaadsetes OSides - on ebatavaline, et server asub samas arvutis. X’i klient (kuvahaldur) võib asuda nii kohalikus arvutis kui ka võrgus mõnes teises arvutis
- selline arhitektuur on 2-tasandiline (two-tiered architecture). Ettevõtetes on levinud ka 3-tasandiline, kolmas tasand on tuntud ka kui andmebaasiserver (database server). Veelgi keerukamates mitmetasandilistes arhitektuurides on olemas veel erineva eesmärgiga servereid (lisateenuseid).